„Koeraelu“ pärineb Aivar Joonase ja Villu Kanguri pooleliolevast rockooperist, tööpealkirjaga „Tuletungal“. Esialgse libreto kirjutamisel osalesid ka Risto Laur ja Jaan J. Leppik. Ent see teos pole siiani lõplikult valmis.

Asi sai alguse sellest, et aastal 2007 esietendus Soomes Turu Linnateatris Joonase rockooper „Thori vasar“, mille laulutekstid kirjutas samuti Kangur. Seda müüdi seal nn turunduse huvides mõistagi muusikali nime all, sest žanrimääratlus rockooper, eriti selle teine pool, ei köida tänapäeval ju vist kedagi. Soomes mängiti seda ligi 60 korda. Eestis selle vastu seni eriti huvi ei ole tuntud, paar katset seda lavastada jäid pehmelt öeldes eri etendusasutuste leige materiaalse huvi taha. Selge see – väljaminek võrreldes kassasissetulekuga on niivõrd väike. Kuna ei esitajate koosseisus ega osalevate muusikute arvus ei tahtnud autorid teha mingeid järeleandmisi.

Kuna Joonast ja Kangurit seob aastakümnete pikkune koostöö, hakkasid nad helilooja initsiatiivil vaikselt arendama uut projekti. Lootuses, et see võiks ikkagi kelleski huvi tekitada. Siiani on selle kallal nokitsemine olnud vaid autorite n.ö eralõbu. Tellija puudub. Aga kui see peaks kusagilt ja kunagi tekkima, siis… oleks vaja esitada mõned muusikanäiteid.

Helilooja Joonas ja luuletaja Kangur on selles mõttes pedandid, et mingit põlve otsas tehtud asja pole mõtet turundama hakatagi. Sestap otsustas Joonas, et demode asemel peaks kõik olemasolevad lood vastavalt valmimisele professionaalse stuudiokvaliteediga salvestama. Kaasates oma ala parimaid. Juhtus nii, et Joonas arvas, et selle loo võiks sisse laulda Riho. Ise ta ei julenud Rihoga kontakti võtta, sest mine tea, mida too arvab. Helistas Kangur, kui tema vana sõber. Riho oli konkreetne ja napisõnaline nagu ikka. „Milleks teil seda vaja on? Demo on ju demo.“ No ei kulunud üle paari minuti, kui Riho sai asjast aru ja ütles: „Hästi, teeme ära! Eriti kui mu sõber ja üks mu lemmikkitarriste Viki (Viktor Vassiljev) ka asjaga seotud on. Pakkuge stuudioaeg.“

Riks saabus kohale. Kui tema laulupartii n.ö purki sai, selgus, et oli tulnud spetsiaalselt Hiiumaalt. Vaid selle pärast. Ja sõidab sinna kohe tagasi. Suure surmaga sai Joonas talle kuidagi oma taskust vähemalt bensiiniraha sokutada. No aga eks see asi oli ikka omaette tsirkus ta. Pikalt punnis vastu, et sõpradelt ei taha ta midagi, selleks ju nad ongi… aga kui nad paluvad, siis alati aitan. Enne lahkumist tuli ta suust aga lause: „Ärge siis seda palun kohe raadiosse pange.“ Eks selle loo miksimine võttis omajagu aega. Eriti, et see on osa tulevasest rockooperist kui tervikust. Sinna see lugu mõneks ajaks riiulile jäi. Hilisemas vestluses, kui lugu oli nagu valmis, ütles ta Kangurile: „Nojah, avalikustage siis kui te tahate!“

Riksi sõnatundlikkust teades – ta põdes seda väga, et keegi ei võtaks tema edastatut nagu kellegi Sibula isiklikku elukreedot, vaid ikka kui tema poolt vahendatud poeetide rõõmu ja valu. Me oleme ju kõik siin ilmas vaid vahendajad ja iseenda egoedevus oli Riksile võõramast võõram. No kui, siis mõne riideeseme kujul. Aga need kinkis ta ka enamasti sõpradele ära. Kahjuks juhtus nii, et Riho lahkus siit ilmast enne selle loo avalikustamist. See kõlas eetris alles pool aastat peale ta pilvele kolimist, kui tal oleks olnud 65 sünnipäev.

„See polnud küll viimane kord, kui Riks mu sõnu interpreteeris, eks hiljem mõnel avalikul esitlustel ka, aga… meie viimane koostöö stuudios,“ ütleb Kangur.
„Kas ma pean ikka siin salmi lõpus nii ohkama, küsis Riks?“ Jah, Riho, sa pidid. Seepeale ohkasid sa eri variante. Aga need kõik tulid südamest, sõbrake!