ARTIKLID / JUTUD / MEEDIA
Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda
26.06.2018 / Margus Mikomägi
Riho Sibul, kitarri saatel muretseja
30.04.2016 / Kaur Maran
Riho Sibul: mängimata noodid on olulisemad
27.06.2008 / Kaur Garšnek
Folgialbum. Kärt Johanson – Unistadt
20.11.2007 / Kaur Maran
“Mulle niiväga meeldib, kuidas Riho Sibul näeb läbi kitarri maailma”.
Erkki-Sven Tüür
“…de facto”
Väga lõbus ajarännak! Tegemist on minu omaaegse ambitsioonika ettevõtmise ettevalmistusprotsessi abisalvestusega. Kirjutasin 1987-88 nimelt kahele elektrikidrale & el.bassile pluss suurele sümfooniaorkestrile loo nimega “…de facto” Pealkirja tagamõte oli vastandada de jure ja de facto situatsiooni poliitikas. Kes tunnustas Eesti okupeerimist, kes mitte jne.
Nojah.
Kuna Riho ju nooti eriti sujuvalt ei lugenud, otsustasin talle õppimise tarvis tema partii kassetile salvestada, et ta saaks lihtsalt kuulmise järgi selle pähe õppida. Mina siis panin
metronoomi käima, ütlesin takti (või mingi muu harjutusnumbri partituurist) ja Anne mängis selle partii noodist sisse. Kogu moos.
Kokkuvõttes – see lugu on kusagil arhiivis ka salvestatud, aga ma ei ole seda oma nn. kataloogi pannud, sest ma polnud kunstiliste tulemustega (siis kompositsiooni mõttes) rahul. Lugu läks kontserdil küll suure hurraaga, mul oli sinna tellitud veel 4 kidramängijat (äkki oli üks Vilpu?) kes ühel olulisel hetkel kõik lihtsalt improt keevitasid, mõlemal pool avati Estonia saalis kaks ust ja seal nad olid ja andsid tuld oma võimude läbi.
Kitarrid laval olid kaks Rihot – Sibul ja Lilje, bassil Vaigla. Arvo Volmer juhatas seda, mäletan, et ta tegi ka kidradega eraldi proove ja aitas neil aru saada, kuidas nad peavad käe järgi sisse tulema ja oli üldse väga hoos ja asja juures.
Aga Riho mäletas seda esinemist veel pikalt ja tal oli ikka üks lugu rääkida. Nimelt kui tekkis küsimus, mis peaks solistide esinemisrõiva kood olema, ütlesin mina – igatahes nagu
rokimeestel! Ja Riho mäletab, et kui nad siis teksades ja milles nad seal olidki lavale sammusid (orkester oli juba selleks ajaks peale tulnud nagu ikka), olla kostnud tagumiste viiulite puldist
õudust hoovav naisterahva sosin “ISSSSSAND JUMAL!!!”
Robert Jürjendal
Need paar lehelugu aastast 2006 annavad päris hea pildi sellest, kuidas meie kontserdid Rihoga välja nägid.
Lisan siia hakatuseks veel mõned isiklikud meenutused.Olime Rihoga juba pikemalt viljelenud kummalist žanri, kus nii Riho kui ka minu heakõlalised kitarripalad ja Riho laulud vaheldusid eksperimentaalsete, tihti laus- atonaalsete improvisatsioonidega. Kindlasti tekitas see kuulajates segadust, sest ei olnud võimalik ühise nimetajaga kokku võtta seda, mis laval toimus. Pea peale sai pööratud ka mõned Riho laulud nagu Kassitapp. Algupärasest Ultima Thule versioonist ei jäänud peale teksti mitte midagi, mis oleks seda lugu meenutanud. Aga mulle see lähenemine meeldis – kõlaliselt rohkem ugri-mugrilik “tintinabuli” mis võis päris metsikuks kätte minna. Imestan siiamaani, kuidas Riho sõber Georg, kes oli ka tuuri korraldaja, kogu selle avantüüri ette julges võtta. Kummardus talle ja mõnes mõttes kogu tollasele muusikaavalikkusele, kes oli minu meelest tänasega võrreldes rohkem avatum. Helipuldis oli meil Arvo Urb, kes hiljem stuudiotingimustes mõnele loole ka trummid lisas.
Omal ajal me Rihoga millegipärast selle kontsertplaadi väljaandmiseni ei jõudnud. Ma ei oska öelda, mis teda segas otsuse tegemisel, aga see venis ja venis kuni tulid uued asjad peale ja nii see jäi. Võimalik, et ta leidis , et kogu see muusika päris hästi ühe nimetaja alla ei sobi. Kahjuks ei ole võimalik seda talt enam küsida…
/ Juuni 2024 / Aaviku talu
“Riho Sibul ja Robert Jürjendal panevad kitarrid koos kõlama”
Mari Hiiemäe / 25. august 2006 / Äripäev
Kontsertide seeria “Kitarride kooskõla” pakub kuulamisrõõmu kitarrimuusika-huvilistele, kes hindavad improvisatsiooni.
Koos musitseerivad kaks Eesti tuntud kitarrimängijat, Riho Sibul ning Robert Jürjendal. Esitamisele tulevad ainult omaloomingulised palad.
Kes siis Riho Sibulat ei teaks. Mitmetes vähem-rohkem skandaalsetes või legendaarsetes Eesti rokkmuusika-ansamblites on Sibula nimi figureerinud juba paarkümmend aastat.
Praegu seostatakse teda eelkõige ansambliga Ultima Thule, mille solist ja kitarrist ta on olnud 1990ndatest. Sibula karune hääl jääb isikupärasena meelde. See, et tal kitarr käes on, tundub endastmõistetav, kuigi alati ei jää mahti jälgida, mida ta sellega täpselt teeb.
“Kitarride kooskõla” esitleb Sibulat kitarristina, põhirõhk on instrumentaalmuusikal, kuigi esinemises jätkub kohta ka laulule. Robert Jürjendaliga on Sibul koos musitseerinud ligi 20 aastat. Jürjendal on sidunud end ansamblite Weekend Guitar Trio ja Fragilega ning osalenud ühtekokku 15 CD salvestamisel nii kitarristi kui ka heliloojana. Mõlemal mehel on lisaks bänditööle jätkunud mahti omapäi otsinguteks ja uitamisteks helidemaailmas.
“Kitarride kooskõla” kujutab endast ühist rännakut muusikas. Olulisel kohal on improvisatsioonid, iga kontsert on uus, kattudes kava poolest teistega vast ehk ainult poole võrra.
Muusika sünnib kohapeal vastavalt hetkemeeleoludele, emotsioonidele, interjöörile. Muusika on rahulik ja mõtlik, kuulaja tajub seda kahe üksmeelse inimese rahuliku jutustamisena, ainult et sõnade asemel kasutatakse helisid. Tasakaalukana kombitakse läbi olulised teemad, kord
luues dialooge, kord võimendades üksteise sõnumit.
Kontsert nõuab esinejatelt pingsat süvenemist, et enda mõtetest ja muusikast ühisosa üles leida. Publikul on mõnevõrra lihtsam, temale jääb nautimisrõõm suurepärasest koostööst. Laval sündiv on puhas kitarrimuusika, kasutatakse seitset-kaheksat erinevat pilli, nii akustilisi kui ka elektrikitarre.
Augustikuu jooksul plaanitakse selle pealkirja all veel kolm kontserti anda. Valikuga kontsertsarja lindistustest on sügisel kavas välja anda CD-plaat.
“Muusikud viisid kuulajad Elüüsiumi väljadele”
Helju Keskpalu / Aprill 2006 / Lõuna – Eesti Postimees
Valgas esines duo Riho Sibul ja Robert Jürjendal. Nende kitarriimprovisatsioonid ja Sibula laul mõjusid päevatööst väsinud publikule nii rahustavalt, et raske oli silmalauge lahti hoida.
“Mängime täna, mis meeles on ja meelde tuleb,“ ütles Riho Sibul. Mäng algas väga vaikselt, tuli justkui kuskilt olematusest. Üks pala lõppenud, algas kohe teine. Ega alati see lõpp ja algus arusaadav olnudki. Kui oli, püüdis publik aplodeerida. Kord tundus, et aplaus segas muusikuid. Aga kui seda polnud, vaatas kaks paari kitarristisilmi saali, justkui imestades, kas ei märgatudki, et selle looga on nüüd kõik.
Vahel kordas üks kitarr raugematu järjekindlusega üht muusikalist motiivi, teine improviseeris. Üks kitarr undas õige pikalt paigal, teine käis kõik kõrgused läbi. Üks klõbinaga alanud pala kiskus hiljem tantsuliseks. Kui vaikne meloodia läks igavaks, vajutati pedaalidele ja anti masinatest
niisuguseid värve juurde, mille tulemist andis asjatundmatul uudistada.
Palas “Mesijutt” kulges muusika pealkirjale vastavalt ja selle sisu oli väga lihtne ette kujutada. Mõni pala sammus kuhugi kaugusse, kus tundus olevat midagi salapärast ootamas. Mõnes loos löödi rütmi pilli kõlakastil või patsutati keeli.
Kummalgi muusikul oli kaks kitarri kaasas ja olenevalt palast kasutasid nad kord üht, kord teist. Häälestust kontrollisid palade vahel, parandasid mängu ajal.
Kui Sibul laulis, tegi ta seda nii vaikselt, et vaevu oli kuulda. Ega see vist alati tähtis olnudki. Oluline oli meeleolu. Kui aga otsustasid tingimata tekstist osa saada, tabasid nii mõnegi ilusa mõtte, näiteks “Vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg …” ja “Sada aastat üksindust on korraga siin koos …”.
Mõni pala oli uinutavam kui ükski tuntud hällilaul. Üldse oli selles saalis tunne, et aeg jäi seisma. Päevad läbi ühe tegevuse ja töö juurest teise juurde kihutav töörügaja oli sattunud olukorda, kus aega küll. Uskumatu!
Riho Sibul ja Robert Jürjendal mängisid laval nii koduselt, nagu teeksid proovi. Tõenäoliselt teevad nad proovi nii loominguliselt, nagu esineksid. Kuulaja võis tunda end kuskil Elüüsiumi väljadel (haljal aasal maailma lääneserval) või universumi avarustes rahu ja õndsust nautimas.
Kitarrikontsertidel on Valgas alati hoopis teine publik kui muidu – põhiliselt täiskasvanud ja nende hulgas silmatorkav hulk habeajamisaparaadi kasutajaid. Isad olid ka pojad kaasa võtnud. Või oli see vastupidi, kes teab.
Kontserdi lõpus tõusis üks muusikakooli poiss püsti. Mitte selleks, et lahkumisega kiirustada. Kuna ülejäänud publik viibis veel kuskil unistusteradadel ja polnud ilmselt reaalsusse jõudnud või leidis, et sedavõrd kodust õhkkonda ei passi nii suurejooneliselt lõhkuda, ei saanud asjast asja. Lisapala igatahes plaksutati välja. Ja see tuli. Veel üks unelaul koduteele kaasa.”
Villu Kangur
„Koeraelu“ pärineb Aivar Joonase ja Villu Kanguri pooleliolevast rockooperist, tööpealkirjaga „Tuletungal“. Esialgse libreto kirjutamisel osalesid ka Risto Laur ja Jaan J. Leppik. Ent see teos pole siiani lõplikult valmis.
Asi sai alguse sellest, et aastal 2007 esietendus Soomes Turu Linnateatris Joonase rockooper „Thori vasar“, mille laulutekstid kirjutas samuti Kangur. Seda müüdi seal nn turunduse huvides mõistagi muusikali nime all, sest žanrimääratlus rockooper, eriti selle teine pool, ei köida tänapäeval ju vist kedagi. Soomes mängiti seda ligi 60 korda. Eestis selle vastu seni eriti huvi ei ole tuntud, paar katset seda lavastada jäid pehmelt öeldes eri etendusasutuste leige materiaalse huvi taha. Selge see – väljaminek võrreldes kassasissetulekuga on niivõrd väike. Kuna ei esitajate koosseisus ega osalevate muusikute arvus ei tahtnud autorid teha mingeid järeleandmisi.
Kuna Joonast ja Kangurit seob aastakümnete pikkune koostöö, hakkasid nad helilooja initsiatiivil vaikselt arendama uut projekti. Lootuses, et see võiks ikkagi kelleski huvi tekitada. Siiani on selle kallal nokitsemine olnud vaid autorite n.ö eralõbu. Tellija puudub. Aga kui see peaks kusagilt ja kunagi tekkima, siis… oleks vaja esitada mõned muusikanäiteid.
Helilooja Joonas ja luuletaja Kangur on selles mõttes pedandid, et mingit põlve otsas tehtud asja pole mõtet turundama hakatagi. Sestap otsustas Joonas, et demode asemel peaks kõik olemasolevad lood vastavalt valmimisele professionaalse stuudiokvaliteediga salvestama. Kaasates oma ala parimaid. Juhtus nii, et Joonas arvas, et selle loo võiks sisse laulda Riho. Ise ta ei julenud Rihoga kontakti võtta, sest mine tea, mida too arvab. Helistas Kangur, kui tema vana sõber. Riho oli konkreetne ja napisõnaline nagu ikka. „Milleks teil seda vaja on? Demo on ju demo.“ No ei kulunud üle paari minuti, kui Riho sai asjast aru ja ütles: „Hästi, teeme ära! Eriti kui mu sõber ja üks mu lemmikkitarriste Viki (Viktor Vassiljev) ka asjaga seotud on. Pakkuge stuudioaeg.“
Riks saabus kohale. Kui tema laulupartii n.ö purki sai, selgus, et oli tulnud spetsiaalselt Hiiumaalt. Vaid selle pärast. Ja sõidab sinna kohe tagasi. Suure surmaga sai Joonas talle kuidagi oma taskust vähemalt bensiiniraha sokutada. No aga eks see asi oli ikka omaette tsirkus ta. Pikalt punnis vastu, et sõpradelt ei taha ta midagi, selleks ju nad ongi… aga kui nad paluvad, siis alati aitan. Enne lahkumist tuli ta suust aga lause: „Ärge siis seda palun kohe raadiosse pange.“ Eks selle loo miksimine võttis omajagu aega. Eriti, et see on osa tulevasest rockooperist kui tervikust. Sinna see lugu mõneks ajaks riiulile jäi. Hilisemas vestluses, kui lugu oli nagu valmis, ütles ta Kangurile: „Nojah, avalikustage siis kui te tahate!“
Riksi sõnatundlikkust teades – ta põdes seda väga, et keegi ei võtaks tema edastatut nagu kellegi Sibula isiklikku elukreedot, vaid ikka kui tema poolt vahendatud poeetide rõõmu ja valu. Me oleme ju kõik siin ilmas vaid vahendajad ja iseenda egoedevus oli Riksile võõramast võõram. No kui, siis mõne riideeseme kujul. Aga need kinkis ta ka enamasti sõpradele ära. Kahjuks juhtus nii, et Riho lahkus siit ilmast enne selle loo avalikustamist. See kõlas eetris alles pool aastat peale ta pilvele kolimist, kui tal oleks olnud 65 sünnipäev.
„See polnud küll viimane kord, kui Riks mu sõnu interpreteeris, eks hiljem mõnel avalikul esitlustel ka, aga… meie viimane koostöö stuudios,“ ütleb Kangur.
„Kas ma pean ikka siin salmi lõpus nii ohkama, küsis Riks?“ Jah, Riho, sa pidid. Seepeale ohkasid sa eri variante. Aga need kõik tulid südamest, sõbrake!
„Koeraelu“
Muusika: Aivar Joonas
Sõnad: Aivar Joonas ja Villu Kangur
Laul: Riho Sibul
Laul ja kooripartiid: Liina Joonas-Teder
Akordioni seade ja esitus: Allan Jakobi
Soolokitarr: Raul Ukareda
Kitarripartiid, basskitarr, mellotron: Viktor Vassiljev
Löökriistad, salvestus ja mix: Jaanus Tüli
Arvo Urb
Riho Sibul – laul, kitarrid
Robert Jürjendal – kitarrid
Heli – A. Urb
Kärdlas 2007
Kontsertide sari “Kooskõla” Eesti kirikutes
„Kooskõla“ kirikutuurist oli plaan ilmutada ka üks album, mis siiski ei õnnestunud, kuna rahuldavat tervikut ei moodustunud. Eksperimendi korras sai salvestatud mõnedele lugudele juurde ka löökpillid. Siin üks näide neist pingutustest.
Riho Sibul – laul, kitarrid
Robert Jürjendal – kitarrid
Arvo Urb – löökpillid
Heli – A. Urb
Löökpillid salvestas Arne Holm Music Works stuudios.
Valjalas 2007
Albumi „Berliini päevik / Taevaskoda“ salvestuste käigus tekkinud lugu, mis plaadile ei mahtunud. Jätsime alles, sest „äkki läheb tarvis“. Lool puudub nimi, ettepanekud oodatud…
Riho Sibul – kitarrid
Arvo Urb – löökpillid
Heli – A. Urb, NextDoor stuudio
Tallinnas 2014